Sissekasvanud küüs

Termini all “sissekasvanud küüs” on küüneplaadi sissekasvamist külgmisesse küünevakku ja sellele järgnevat põletikku.

Kui küünevallile tekivad valulikud lõhed ja korduma hakkavad infektsioonid seda võib põhjustada sissekasvanud küüs. Bakteriaalse infektsiooni korral tekib paikne põletik ja väga sageli areneb granulatsioonkude.

Sissekasvanud küüs tekib enamasti suurele varbale, teistele varvastele vähem. Peamiseks põhjuseks on ebaõige küüne lõikamine – küünt lõigatakse ümaralt või vigastatakse küüneplaadi otsa (tekib nn. küüneplaadi mehhaaniline stress).

Kuna küünte lõikeserv ei saa küüneloožist välja kasvada, kasvab see küünelooži sisse. Külgmist survet küüneplaadile tekitavad ka kitsad jalanõud, mille tagajärjel areneb põletik künnevallile. Vahel tekivad sissekasvanud küüned peale küüneplaadi kiilresektsiooni (Emmet`operatsioon), kus allesjäänud küüneplaadi segment mõjub mehhaaniliselt külgmisele küüneloožile.

Ravi:küüneplaadi otste alla pannakse väikesed desinfitseeriva lahusega immutatud kokkukeeratud vatirullid niikaua kui küüneplaat kasvab uuesti üles s.o. küüneloožist välja. Emmet`operatsiooni järgselt kasutatakse sissekasvanud küüne ennetamiseks nn. klamber tehnikat.

Suuremal või vähemal määral esineb sissekasvanud küüne fenomeni ka kudede granulatsiooni korral, latentse diabeedi korral, varvaste streptokokilise infektsiooni korral. Küüneplaadi sissekasvamist soodustavad veel käte ja jalgade liighigistamine ja piiratud küünte kasv küüne pikkuses. Sissekasvanud küüs tekib enamasti meessoost isikutel vanuses 12 – 16 aastat. Ravi on sama mis sissekasvanud küüne raviga, kuid siin lisandub ka kaasuva haiguse ravi.

Küüneplaadi sissekasvamist võivad põhjustada mõningad haigused:

1) küünealuse väljavõlvumine (eksostoos)
Tekib tavaliselt küünelooži külgmiste osade põletik, turse ja tumepunane värvus. Esineb terav valu. Haigust diagnoositakse radioloogiliselt, sest oluline on siin kasvaja väljalülitamine.

2) küünealused kasvajad
Boweni haiguse puhul haigestub tavaliselt pöial või suur varvas. Esineb rohkem vanadel inimestel ja enamasti ühepoolselt. Diagnoosimine hilineb sageli, seepärast hilineb ka ravi ning haiguskoldesse tekib kerge punetus ning küüne külgmises osas onühholüüs (küüne lagunemine). Hiljem võib areneda skvamoosrakuline nahavähk Ravi seisneb kogu haiguskolde kirurgilises eemaldamises ja sellele järgnevas histoloogilises uurimises.

Akrolentiginoosse melanoomi korral tekib enamasti kas pöidla või suure varba küüne sisse hall kuni mustjaspruun värvus ning tumor levib nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt — infiltreeritud kolded. Küüneplaadi mehhaaniline stress põhjustab veel pindmiste haavandite teket või haavandumist.

3) küünealune soolatüügas (verruca vulgaris)

Tavaliselt arenevad need küünevallidel, külgmise kasvu korral võivad kasvada küünelooži ja põhjustada osalist onuhholüüsi. Harva võivad tungida ka küünelooži, meenutades seal tuumoreid. Küünele rõhumise tägajärjel tekib valulikkus ja allapoole kasvades võivad põhjustada alloleva luu erosiooni (pindmine haavand).

4) küünealune keratoakantoom
On haruldane valulik tuumor, mis areneb küüneplaadi külgmisel osal, põhjustades onühholüüsi ( küüneplaadi hävingut ) ja allasuva luukoe destruktsiooni (lõhustumist).

5) Küüneplaadialune angiomüoneuroom
On harvaesinev, esineb peamiselt noortel inimestel ja on sageli perekondlik. Tuumor on umbes 5 mm. läbimõõduga sinakaspunane või sinakasvioletne kõva sõlmeke. Rõhumise tõttu tekitavad valu. Nimetatud tuumoreid võib tekkida ka kõikjale kehale, limaskestadele ja isegi siseorganitesse. Raviks on selle veresoonte tüüpi tuumori kirurgiline eemaldamine.Vahel võib tekkida retsidiive (taasteket).

6) küünealune enchondroom
Sarnaneb väga küünealuse eksostoosile. Ravi on kirurgiline.

Sügelised

Sügeliste lest (Sarcoptes scabiei) pn hemisfääriline ehk poolkerakujuline ja omab 4 jalga. Emaslest on 0,3-0,4 mm pikk, isaslest on poole väiksem. Sigimiseas olev emaslest uuristab naha sarvkesta sügeliskäigud, millede lõpus asub ka ise. Emaslest muneb 2-3 muna päevas mitme nädala jooksul ja sureb seejärel. Munadest suguküpse lesta arenguni kulub u. 3 nädalat.

Isaslestad hukkuvad peale kopulatsiooni (sugutamist). Nakatumine toimub emaslestade kaudu füüsilisel kontaktil haigega (näiteks seksuaalvahekord), laagrites, ka saastatud esemete kaudu (eriti voodiriided!). Lesta vastsed hukkuvad tavaliselt 2-3 päevaga, voodiriiete mittekasutamisel ja tuulutamisel u. 4 päevaga. Uue nakatumise korral tekib nn. allergiline reaktsioon juba 24 tunni pärast.

Iseloomulik on intensiivne nahasügelus, eriti õhtul peale voodisse heitmist. Lööve lokaliseerub sõrmede ja varvaste vahele, küünarnukkidele, kaenlaaluste eespindadele, rindadele, talje piirkonda, naba ümbrusesse, peenisele, labajala siseküljele, pahkluudele ja tuharatele. Harva esineb lööve seljal, näol, kaelal (v.a väikelapsed). Haigust aitavad diagnoosida komakujulised sik-sak käigud naha sees, mis on mõne mm kuni 1cm pikkused.

Iga käigu lõpus on näha sügelislesta musta punktina. Väga sageli komplitseerub haigus mädainfektsiooniga või organism allergiseerub ja tekib ekseem. Sügelislesta on võimalik mikroskopeerida, kuid diagnostiliselt on olulisem sügeliskäikude nägemine (tulevad hästi nähtavale, kui määrida nahka joodi või aniliinvärviga).

Ravis on kõige olulisem desinfektsioon, mida tuleb teha voodi- ja ihupesule enne ja pärast ravi. Ravimitest soovitatakse Nix 5% kreemi (8-12h), Spregal aerosooli (12h), Benzyl-benzoaati 20% kreemi (4x kahe nädala jooksul 2-3 päeva tagant) või väävlisalvi. Kui haigus ravile ei allunud, tuleb ravikuuri korrata 1nädala pärast peale Nix kreemi kasutamist või 10 päeva pärast Spregal’i kasutamist.
Vahel võib väikelastel tekkida persisteerivate ehk säilivate sõlmekeste kliiniline pilt, mis meenutab väga hüperergilist reaktsiooni.

PSORIAAS EHK SOOMUSSAMMASPOOL

On geneetilise päritoluga kroonilie põletikuline nahahaigus. Teda iseloomustab suurenenud basaalrakuline proliferatsioon (pealisnaha põhjakihi vohamine) ja väga kiire rakkude läbiminek pealisnahast, millega kaasneb paksenenud kettude tekkimine. Psoriaasi provotseerivateks faktoriteks võivad olla traumad, infektsioonid (eriti streptokokilised), mõned ravimid, alkohol, endokriinsed ja ainevahetuslikud häired (hüpokaleemia, dialüüs, jne.), osadel juhtudel ka ultraviolettkiirgus ja immuunsuse langus.

Psoriaas võib tekkida igas vanuses, umbes 2% elanikkonnast kannatab selle haiguse all. Kuna haigus on pärilik, siis esineb seda perekonniti. Psoriaas võib anda pikki lööbevabasid perioode. Psoriaasi kolle on punane sõlmeke, mille pind on kaetud hõbevalge ketuga. Enamasti tekivad kolded põlvedele, küünarnukkidele, väga harva limanahkadele. Vahel võib esineda mõõdukat sügelust. Küünte haigestumisel tekib kahjustus küünte distaalsel osal nii et kahjustub ka küüne loož ja areneb küüne kõhetumine kuni täieliku kaoni. Vahel küüneplaadid paksenevad ja küüntesse tekivad iseloomulikud punktikesed – nn. sõrmkübara fenomen.

Psoriaas esineb erinevate vormidena.

1. Tilgakujuline psoriaas.Üle kogu keha tekivad tilgasuurused punetavad sõlmekesed, mis on kaetud hõbevalgete kettudega. Esineb enamasti noortel inimestel, eriti neil, kes kannatavad Streptokokilise nakkuse all (kurgumandlite põletik). See haiguse vorm on hea prognoosiga.
2. Pustulaarne psoriaas.Enamasti tekivad peopesadele ja taldadele punetavale foonile steriilsed kollakad mädavillikesed ja nende kuivamisest pruunikad koorikud. See haigusvorm allub halvasti ravile. Harvem võib analoogne lööve levida üle kogu keha, sellisel juhul kaasuvad nahanähtudele ka külmavärinad, kehatemperatuuri tõus, muutused verepildis ja rasketel juhtudel võib haigus lõppeda surmaga.
3. Painutuspindade psoriaas.Lööve lokaliseerub just kehavoltidesse, lööbel puudub iseloomulik hõbevalge kett ning seepärast võib meenutada hoopis pärmiseentõbe. Esineb rohkem eakamatel inimestel.
4. Peanaha psoriaas.Lokaliseerub kas juuste piirile või kogu pea nahale. Meenutab väga kõõmatõbe, kuid erinevalt viimasest esineb siin tugev nahapunetus.
5. Psoriaatiline punanahksus ehk erütrodermia.Sellisel juhul on üle 90% naha pinnast põletikus, see haiguse vorm esineb just ainevahetushäiretega inimestel.
6. Psoriaatiline artropaatia (liigeste muutused).Tekib just nõrgestatud immuunsusega isikutel. Seda haiguse vormi vaadeldakse kui seronegatiivset artropaatiat (puuduvad reumanäitajad). Rasketel juhtudel võib viia liigesdeformatsioonide ja –jäikuse tekkeni. Psoriaatilist artropaatiat esineb enam just eelnevalt psoriaatilist küünekahjustust põdevatel haigetel.

Raviks kasutatakse paikseid kortikosteroidsalve, mis vähendavad punetust, sügelemist ja osaliselt ka kette. Kasutatakse ka Ditranooli, mis toimib kui paikne tsütotoksiline preparaat, andes häid remissioone. Puuduseks on see, et ümbritsev nahk võib “ära põleda” ning määritud koht jääb pruunikaspunaseks. Head on mudavannid, millele järgneb ultraviolettkiiritus, sest muda kõrvaldab hästi psoriaatilist kettu ning teeb naha päikesetundlikuks.

Kasutatakse ka tõrva ja salitsüülhappe salve, milledel on põletikuvastane ja kooriv toime. Häid tulemusi saadakse D-vitamiini analoogide kasutamisel (calcipotriol) ja selle kombinatsiooni steroidiga. Süsteemsetest ehk suukaudsetest preparaatidest kasutatakse tsütostaatikume (raku paljunemist peatavate), näiteks Methotrexat, Azathioprine, Hydroxyurea, jt.

Häid tulemusi annab ravi süsteemselt ja paikselt kasutatavate retinoididega (näiteks Neotigason; Retin-A 0,05% geel). Kasutatakse ka fotokemoteraapiat (PUVA) 2-3 x nädalas 18-20 x ja edasi 1 x 10 päeva jooksul. Nimetatud ravis kasutatakse valgusravi lainepikkuste UVB-nähtava valguse vahel (290-320 nm).

Kasutatakse ka nn. psoraleene, mis muudavad naha valgusele vastuvõtlikuks. Nimetatud ravi takistab psoriaasist kahjustatud rakkude paljunemist. Liigeshaaratuse korral kasutatakse tsütostaatikume ja kullaravi.

Dieedis soovitatakse vähese kalorsusega toitu, vältida alkoholi. Süüa toite, mis sisaldavad rohkelt omega-3 rasvhappeid (skumbria, lõhe, tuunikala), D-vitamiini, psoraleene (puu- ja köögivilju), beetakarotiini (spinat ja porgandid) ja seleeni (küüslauk, punased viinamarjad, täisterad). Säilitada normaalne kehakaal.

MÜKOOSID EHK SEENHAIGUSED

Rahvusvahelise klassifikatsiooni järgi jaotatakse naha seenhaigused nelja rühma:
1.dermatofüütia (naha epidermisega piirduvad seenhaigused)
2.kandidoos (pärmiseentõbi)
3.sügavad süsteemsed mükoosid (kahjustatud on siseelundid)
4.täpsustamata põhjusega oletatavalt seenhaigused

Kliiketendustõbi

Kliiketendustõbi on krooniline väga pindmine naha seenhaigus, mida tavaliselt põevad noored täiskasvanud. Haiguse tekkimist soodustab kõrge välistemperatuur, pikaajaline kortikosteroidide kasutamine jne. Ülakehale, rasketel juhtudel ka näole, kaelale ja kõhule tekivad valged või pruunid pigmenteeritud laigud. Võib esineda mõõdukat nahasügelust, peamiselt on see haigus aga kosmeetiliseks probleemiks.

Pärmiseentõbi

Pärmiseentõbi kujutab endast pindmist seenhaigust, mille korral haiguskolded lokaliseeruvad niisketesse nahavoltidesse ja limaskestadele. Soodustavateks teguriteks on diabeet, rasvumine, rasedus, antibiootikumide ja kortikosteroidide kasutamine, kontratseptiivsed preparaadid, HIV-infektsioon jne. Pärmiseentõbi võib lokaliseeruda ka sõrmede vahele, küünevallile, suguelunditele ja suu piirkonda.
Suu piirkonna haigestumisel tekib soor, kus põskede sisepinnale, suulaele, keelele ja igemetele tekivad mannaterasid meenutavad valged paapulid, millede eemaldamisel jäävad limaskestale eredat värvi veidi valulikud punetavad kolded.
Päikese ultravioletsetest kiirtest kahjustatud alahuulele võib tekkida kandidoosne huulepõletik. Genitaalkandidoosi korral esineb naistel kreemikasvalge kohupiimataoline eritis ning limaskestade põletik. Meestel tekivad eesnahale ja peenise peaosale väikesed pindmised haavandid või lamedad sõlmekesed, vahel esineb ka turset.

Dermatofüütia

Selle haigusvormi korral kahjustuvad naha sarvkest, küüned ja juuksed. Protsess piirdub alati epidermisega ehk pealisnahaga. Dermatofüütiat jalgadel põhjustavad 2 erinevat seent – Trichophyton mentagrophytes v. interdigitale ja Trichophyton rubrum. Nakkusallikaks on haige inimene, haiged loomad ja pinnas. Nimetatud seentest esimese haigustekitaja korral lokaliseerub haiguskolle tavaliselt 3. ja 4. ning 4. ja 5. varba vahele, sest varbad on siin tihedalt koos, jalanõu surve on tugevam ning higistamine suurem.

Vahel tekivad tallavõlvides, varvaste all ja külgpindadel paksu sarvkestakattega villikesed. Villikesed paigutuvad gruppidena, peale nende lõhkemist tekivad pindmised haavandid. Vahel võib haigus kulgeda tallavõlvis peene- või suurehelbelise ketendusena. Varbaküüntest kahjustuvad I ja V. Küünte kahjustus algab nende vabast servast, küüneplaat pakseneb, muutub kollakaks ja rabedaks. Dermatofüütia korral võivad tekkida sekundaarsed allergilised nahalööbed, mis võivad meenutada ekseemi.

Teiseks seeneks, mis kahjustab samuti eelkõige jalgu, on Tr. rubrum. Haigestuvad peopesad, suured nahavoldid, kehatüvi ja küüned. Haigusest on haaratud kõik varvaste vahed ja küüned. Haigus kulgeb kuiva vormina – naha vagudes esineb valkjas “jahune puuderdus”, lööve on mokassiini tüüpi. Generaliseerunud vormi korral meenutab lööve ekseemi, atooopilist dermatiiti, psoriaasi, rõngasgranuloomi, Duhring’ i tõbe jne.

Kauakestnud jalgade dermatofüütia korral võib tekkida dermatofüütia kubemes. Soodustavateks faktoriteks on soe ja niiske keskkond, liibuvad riided, rasvumine. Tekivad punetavad laatunud naastud, millede keskel on kollakaspruun ala ja haiguskollet ümbritseb vall. Protsess on sümmeetriline ja nakkav.

Peanaha dermatofüütiat põhjustavad seened kuuluvad Microsporum’i ja Trichophyton’i perekonda. Mõlemas on nii antropofiilsed kui zoofiilsed liigid. Subjektiivsed sümptomid tavaliselt puuduvad, vahel esineb nõrk naha sügelemine või põletustunne. Peanaha Microsporumisse haigestuvad tavaliselt 6-10-aastased lapsed.

Peanahale tekivad 2-6 cm läbimõõduga ümarad, tagasihoidlike põletikunähtudega juusteta kolded. Juuksed on murdunud ühtlaselt umbes 5 mm kõrguselt. Peanaha Trichophytiasse haigestuvad 3-11-aastased lapsed. Peanahale tekivad ümarad 0,5-1,0 cm läbimõõduga juusteta kolded. Haiguskolletes esineb mõõdukas punetus ja ketendus. Juuksed murduvad erineval kõrgusel umbes 1-3 mm kõrguselt, jättes järele “mustad punktid”. Silenaha lokalisatsiooniga haiguskolletel on vallitaoline serv. Zoofiilse nakkuse korral on haiguskolded infiltreeritud, mädased ja kaetud koorikutega.

Ravi

Kasutatakse seenerakustikku hävitavaid või nende arengut peatavaid preparaate. Paikseks raviks kasutatakse villiliste ja märguvate haiguskollete korral 2% boorhapet, kummeliteed, aniliinvärvide vesilahuseid, pindmiste haavandite korral 3-5% naftalaanpastat. Kuivadele haiguskolletele määritakse 5% väävel- salitsüülhappe salvi või antimükootilisi salve.

Küünte haigestumise korral kasutatakse küüneplaadi maha koorimiseks 50% kaaliumjodiidi salvi, peitsimiseks antimükootilisi vedelikke, lakke ja salve. Peanaha haaratuse korral, laialdaste haiguskollete korral kehal ja ulatuslike küünte kahjustuste korral kasutatakse suukaudseid preparaate: azoole, allüülamiine, polüeene jt. preparaate. Oluline on saastunud jalanõude desinfektsioon, jalgade higistamise vähendamine ja igaõhtune jalapesu happeliste seepidega.

Выбор клиники за границей для лечения меланомы.

Меланома —это тяжкое онкологическое заболевание. Если, к несчастью, на вас напал этот недуг, во-первых, надежда на успешное и полное излечение есть, даже на поздних стадиях заболевания. На ранних порах можно обойтись хирургическим удалением самой меланомы и здоровой части кожи, находящейся возле нее. Так же, необходимо проверить, здоровы ли ближайшие лимфатические узлы или на них тоже распространились злокачественные клетки. И скорее всего, это так, если меланома составляет больше 1 мм. В этом случае, удаляют и все лимфаузлы, которые поражены. Такое лечение применяется как в странах СНГ, так и за рубежом.

Более опасным становится заболевание на более поздних стадиях. Соответственно, и лечение кардинально меняется. Самый инновационный и наиболее эффективный метод лечения — это лучевая терапия. Здесь то и появляется огромная разница в лечении у нас или заграницей. И не то, чтобы мы отстаем в применении новых терапий. Знаний, опыта и навыков нашим врачам хватает сполна. Но вот, когда речь заходит о капиталах, вложенных в оборудование, дело обстоит иначе. Медицинское обслуживание стран СНГ не обладает достаточными ресурсами для лечения многих заболеваний. Даже банальные и, на первый взгляд, хорошо излечиваемые заболевания, превращаются в настоящую каторгу для пациентов. И повторюсь, происходит это не от незнания, а от отсутствия необходимого качественного оборудования.

Чем же так отличается лучевая терапия за рубежом? В заграничных клиниках используют аппараты куда качественнее наших. Они способны реализовать сеансы с лучшим эффектом и за более короткое время. Время одного сеанса занимает всего 10-15 минут. Конечно же, разница ощутима, если будем сравнивать это время с той же терапией, на которую у нас требуется больше, чем полчаса. А погрешность таких качественных аппаратов составляет приблизительно всего полсантиметра, в отличии аж от нескольких сантиметров погрешности наших аппаратов.
Еще одной неотъемлемой частью лечения будет являться прием препаратов иммуно-терапии, вместо агрессивной и малоэффективной химиотерапии, как это происходит в странах СНГ.


Итак, становится понятно, что лечение в зарубежных клиниках дает гораздо больше надежд на скорое выздоровление и, конечно же, на качество жизни пациента при прохождении терапии и после нее. Но тут, скорее всего, возникнет ряд вопросов. Как выбрать клинику? Куда обратиться? Как не ошибиться при выборе клиники? Как вообще найти информацию о квалифицированных зарубежных клиниках? На эти вопросы, ответы и полную информацию, можно найти на сайте http://clinics.direct/

Этот сайт предлагает расширенную информацию о наилучших клиниках в абсолютно любой стране мира. Но не только. Так как пациент может чувствовать себя растерянно и совсем не иметь представления о том, какая клиника лучше ему подходит. Поэтому сайт предлагает уникальную возможность отыскать лучшие клиники, которые специализируются именно на вашей проблеме. Так же, вы можете узнать достоверную информацию о ценах. Потом стоит лишь оставить заявку и ваш визит со специалистами данной клиники будет организован. Ваше полное исцеление находится всего в трех шагах. Примите помощь, которую вам предлагаетCLINICS DIRECT

Иногда, чудо так рядом. Просто нельзя сдаваться. Меланома даже на ее поздних стадиях излечима.CLINICS DIRECTпротягивает вам руку помощи. Ваш специалист и ваша клиника ждут вас! А вас ждет прекрасная жизнь, полная здоровья и радости!

Строение кожи, меланогенез

Часть 1. Рак кожи

Введение

Рак составляет около 90% злокачественных опухолей кожи, остальные приходятся на долю других новообразований. Среди них наибольшее значе­ние имеет опухоль пигментообразующей системы– меланома.

Существуют два основных гистологических варианта рака кожи:плоско­клеточный и базальноклеточный. Базальноклеточный рак протекает доб­рокачественно: медленно развивается и практически не метастазирует. Плоскоклеточный рак характеризуется всеми признаками злокачественныхновообразований.

Установить на основании осмотра точный диагноз не всегда удается из-за большого разнообразия вариантов опухоли, поэтому диагноз всегда должен быть подтвержден гистологическим или цитологическим исследованием.

При раке кожи применяют различные методы лечения, часто используют лучевую терапию. Радикально излечить удается подавляющее большинство заболевших. Смертность от этой опухоли минимальна.

Гораздо сложнее распознавание и лечение меланомы.

Основным методом лечения локализованных форм меланомы является хи­рургическое вмешательство. Иногда его сочетают с лучевым воздействием или с химио- и иммунотерапией.

Целевыми установками обучения студентов является знание 4-х основных положений и овладение 3-мя практическими навыками.

Знать

1. Способствующие факторы и меры профилактики рака кожи и меланомы.

2. Клиническую характеристику рака и меланомы.

3. Признаки малигнизации пигментных невусов.

4. Схемы распознавания и лечения рака кожи и меланомы.

1. Распознать по внешнему виду рак кожи.

2. Отличить меланому от пигментного невуса.

3. Приготовить микропрепарат для цитологического исследования.

Иметь представление

1. Об облигатных и факультативных предраковых заболеваниях кожи.

2. О классификациях рака кожи и меланомы по стадиям и системе TNM.

3. О градации меланомы по уровням инвазии и по толщине опухоли.

Основные положения

Рак кожи относится к числу наиболее распространенных злока­чественных опухолей. В 2001 г. в России он вышел на 2-е место по частоте после рака легкого.

Опухоль возникает преимущественно у людей со светлой, со­держащей мало меланина и плохо поддающейся загару кожей.

Рак кожи чаще встречается на южных территориях.

Наиболее важным фактором, способствующим возникновению рака кожи, является длительная инсоляция лучами ультрафио­летового спектра. Вероятность возникновения рака выше у лиц, работающих на открытом воздухе.

Облигатным предраком кожи являются пигментная ксеродерма, болезнь Педжета, болезнь Боуэна и эритроплазия Кейра.

Рак кожи преимущественно локализуется на лице.

Базальноклеточный рак характеризуется медленным ростом и отсутствием отдаленных метастазов.

Плоскоклеточный рак растет быстрее и дает регионарные и отдаленные метастазы.

Базальноклеточный рак кожи обычно имеет вид слегка возвы­шающейся над кожей плотной бляшки желтого или сероватого цвета с восковидным оттенком или поверхностного изъязвления с валикообразными подрытыми краями.

Плоскоклеточный рак часто выглядит как глубокое изъязвление с бугристым дном и плотными валикообразными краями.

Развитие рака кожи, особенно базальноклеточного, протекает медленно, на протяжении многих месяцев и лет.

Основным методом диагностики рака кожи является гистоло­гическое исследование.

Рак кожи можно излечить лучевым или криогенным воздействи­ем, а также с помощью хирургического и лекарственного лече­ния, лазерного излучения или фотодинамической терапии.

Строение кожи, меланогенез

Строение кожи.Кожа состоит из поверхностного эпителиального<эпи­дермис),глубокого соединительнотканного<дерма)слоев и подкожной клет­чатки. В дерме расположены придатки кожи из эпителиальной ткани: волося­ные луковицы, потовые и сальные железы. Между эпидермисом и дермой под микроскопом видна отчетливая граница –базальная мембрана.

Запомните обязательно!

Прорастание базальной мембраны раковыми клетками является характерным признаком инвазивного рака, отли­чающим его от рака«in situ».

Эпидермиссостоит изрогового, блестящего, зернистого, шиповатого и базальногослоев эпителия. Клетки базального и шиповатого слоев способны пролиферировать, поэтому эпителий этих слоев называют«ростковым».

Рак кожи возникает из клеток росткового слоя.

В дерме различают два слоя: поверхностный<сосочковый)и глубокий<сетчатый),граничащий с подкожной клетчаткой. В каждом из них распола­гаются сплетения кровеносных и лимфатических сосудов, наиболее разветв­ленная сеть их находится в глубоких слоях дермы.

Обилие сосудов облегчает возможность метастазировании, по­этому прорастание новообразования в дерму ухудшает прогноз.

Пигментные клетки.В базальном слое эпидермиса расположенымеланоциты –клетки, способные продуцировать пигмент темного цвета –мела­нин.Незрелые пигментные клетки иногда называют меланобластами.

На отдельных участках кожи меланоциты группируются в виде темных пятен, которые называютпигментными невусами.У людей врожденные или приобретенные пигментные невусы встречаются чрезвычайно часто.

Меланогенез.Меланин содержится не только в меланоцитах. В неболь­ших количествах он накапливается в клетках росткового слоя эпидермиса, придавая коже коричневую окраску. Интенсивность окраски повышается под влиянием ультрафиолетовых лучей. Меланин защищает кожу от поврежде­ний, вызванных ультрафиолетовым излучением.

Меланин образуется путем окисления аминокислоты тирозина под влия­нием ферментатирозиназы.При недостатке тирозиназы окисления тирозина не происходит и пигментация отсутствует. В таких случаях возникшая из невуса меланома темной окраски не имеет(беспигментная меланома).

Эпидемиология

Заболеваемость.Рак кожи относится к числу наиболее распространенных злокачественных опухолей. Высокая заболеваемость наблюдается в Австра­лии, Бразилии, Аргентине, США, низкая – в странах Африки и Азии.

В России рак кожи в 2000 г занимал 3-е место по частоте после рака легко­го и желудка, а уже в 2001 г переместился на второе место. На его долю при­ходилось 11,1% от общего числа злокачественных новообразований. Обыч­ный показатель заболеваемости выше у женщин, стандартизованный – у мужчин. Заболеваемость за последнее десятилетие выросла.

Уровень заболе­ваемости значи­тельно выше у лиц пожилого возраста. У молодых людей рак кожи возникает редко (рис. 7.1).

Эпидемиологи­ческие законо­мерности.Три за­кономерности ха­рактеризуют гео­графические осо­бенности распро­странения рака кожи.

dr.Mirokov

Комментарий читателя: